Kolleegile

 

Tallatoed

Haigekassa rahastab:

1) üks paar tallatugesid üks kord kuue kuu jooksul pärast operatsiooni või traumat lülisambal või alajäsemel kaasuva valusündroomiga nimetatud piirkonnas. Retsept limiidiga 2 kehtib peale välja kirjutamist kuus kuud. Hüvitamise tingimuses on täpsustatud sõnastust viitega operatsiooni või trauma asukohale (lülisammas, alajäse) koos klausliga, et kaasnema peab valu nimetatud piirkonnas. Täpsustuse eesmärk on luua suurem õigusselgus.

2) kaks paari tallatugesid kalendriaastas kahe kalendriaasta jooksul patsiendile, kellel esineb vaagnapiirkonna (RFK järgi s740) või alajäseme (s750) raske struktuurikahjustus või sellest tulenevad liigeste, luude või lihaste funktsioonihäired (b710–749) ja kaasuvana valu igapäevasel liikumisel või haavandid ning masstoodangu tallatoed ei ole patsiendile näidustatud või on osutunud ebaefektiivseks.

Rakendustingimuste eesmärgiks on tagada tallatugede haigekassa soodustusega väljakirjutamine patsientidele, kellel on tõsine terviseprobleem, mille kompenseerimiseks sobivad kõige paremini individuaalselt valmistatud tallatoed, mis võimaldavad arvestada patsiendi jalgade eripäradega. Masstoodangu tallatugesid haigekassa ei rahasta.

Punktis 2 toodud hüvitamise tingimusega kaart kehtib 2 kalendriaastat ning retsept uueneb peale väljakirjutamist veel ühe korra. Näiteks, kui patsiendile kirjutatakse tallatugede retsept/kaart  05.02.2022, siis tekib patsiendile retsept kehtivusega kuni 31.12.2022 limiidiga 4 ehk võimalus soetada kaks paari tallatugesid. 01.01.2023 tekib patsiendile veelkord uus retsept kehtivusega kuni 31.12.2023 ning limiidiga 4. Kui selle perioodi möödudes on jätkuvalt arsti poolt hinnatud vajadus tallatugede kasutamiseks, võib arst välja kirjutada uue meditsiiniseadme retsepti/kaardi. Hüvitamise tingimuses sulgudes toodud RFK koodid on mõeldud toetama neid väljakirjutajaid, kes juba RFK süsteemi kasutavad, seejuures RFK koodi eraldi retseptile märkida ei ole vaja.

Olemasolevad patsiendid

Patsientidele, kes 2022. aastal tallatugesid vajavad ja uutele hüvitamise tingimustele vastavad, on vaja arsti poolt kirjutada alates 01.01.2022 uus digitaalne meditsiiniseadme retsept/kaart. Kehtivaid sotsiaalkindlustusameti süsteemis väljastatud tõendeid automaatselt üle ei viida, sest nii haigekassa kui ka arstid on näinud vajadust, et tallatugede hüvitamise põhjendatus tuleks uute ja senisest selgemate reeglite valguses tervishoiutöötaja poolt üle hinnata. Enne 1.01.2022 väljastatud abivahendi tõendiga saab inimene tallatugesid osta sotsiaalsüsteemist veel kuni 31.01.2022 (s.o samade reeglite alusel, mis kehtisid detsembris 2021). Alates 01.01.2022 tallatugedele enam paberretsepti kirjutada ei tohi.

Ortoosid

Haigekassa võtab kindlustatud isikule vajaliku randme-kämblaortoosi / õla- ja küünarliigese ortoosi / põlveortoosi /jalaortoosi /selja- ja nimmepiirkonna ortoosi / kõhuortoosi /kaelaortoosi eest tasu maksmise kohustuse üle järgmises ulatuses:

1) ühe ortoosi eest (jäseme kohta)* kuue kuu jooksul** funktsioonihäire kompenseerimiseks pärast operatsiooni või traumat. Retsept kehtib kuus kuud pärast välja kirjutamist.

2) alla 19-aastasele patsiendile ägeda haigestumise või raske kroonilise haigusega kaasneva funktsioonihäire kompenseerimiseks, kuni ühe ortoosi (selja- ja nimmepiirkonna ortooside ning jalaortooside korral kuni kahe ortoosi) eest (jäseme kohta)* ühe aasta jooksul. Retsept kehtib alates välja kirjutamisest 12 kuud.

3) vähemalt 19-aastasele patsiendile ägeda haigestumise või raske kroonilise haigusega kaasneva funktsioonihäire kompenseerimiseks, ühe ortoosi eest (jäseme kohta)* kahe aasta jooksul. Retsept kehtib alates välja kirjutamisest 24 kuud.

*„Jäseme kohta“ täpsustus on randme-kämblaortoosi, õla- ja küünarliigese ortoosi, põlveortoosi ja jalaortoosi hüvitamise tingimuses.

** kaelaortoosidel 3 kuu jooksul.

Ägeda haigestumise või raske kroonilise haigusega patsiendile on arstil õigus peale esimese retsepti kehtivust (12-24 kuud) kirjutada uus retsept/kaart, kui patsiendil on jätkuvalt funktsioonihäire, mida on vaja ortoosiga kompenseerida.

Lisaks hakkab haigekassa rahastama ka individuaalselt valmistatud ortooside varuosi nendele patsientidele, kes kasutavad individuaalselt valmistatud ortoosi, mille garantiiperiood on lõppenud (kaks varuosa kehapoole kohta kalendriaastas kahe kalendriaasta jooksul). Muudatus võimaldab pikendada spetsiifiliste ja kalli hinnaga individuaalsete ortooside kasutusaega. Selleks on vaja välja kirjutada eraldi meditsiiniseadme kaart rühmale „Individuaalselt valmistatud ortooside varuosad“.

Seni vaid ühte piirhinnarühma kuulunud ortoosid ja uued loetellu lisatud ortoosid jagati koostöös seotud ettevõtetega erinevatesse piirhinnarühmadesse. Muudatuse eesmärk on korrastada ortooside loetelu ja luua suuremat selgust kõigile osapooltele haigekassa poolt rahastatud tootevaliku ning hinnastamise osas. Samuti aitavad muudatused soodustada õiglasemat hinnakonkurentsi võrreldavate toodete vahel. Ühte piirhinnarühma kuuluvad sarnaste omadustega tooted, mis on mõeldud ühesuguse funktsiooni täitmiseks ning mille kasutajate sihtgrupp on valdavalt kattuv. Kui piirhinnarühma kuuluvad piisavalt ühetaolised tooted, rakendatakse põhimõtet, et haigekassa hüvitab piirhinnarühma kuuluvaid tooteid odavuselt teise toote hinna alusel. Kindlustatutel soovitame alati küsida piirhinnast soodsamaid või sellega võrdseid tooteid!

Individuaalsete ortooside eest tasub haigekassa jätkuvalt 90% toote hinnast.

Arst kirjutab samuti endiselt välja meditsiiniseadme retsepti/kaardi meditsiiniseadme rühmale (seitse erinevat rühma, nt jalaortoosid) koos patsiendi terviseseisundile vastava hüvitamise tingimusega. Samuti on meditsiiniseadme müüjal koostöös patsiendiga jätkuvalt võimalik valida kõige paremini patsiendi vajadustele vastav ortoos kõigi loetelus antud rühma alla kuuluvate piirhinnarühmade ja neisse kuuluvate toodete (nii masstoodang kui individuaalsed) seast. 

Enne 1.01.2022 väljastatud abivahendi tõendiga saab inimene ortoose osta sotsiaalsüsteemist veel kuni 31.01.2022 (s.o samade reeglite alusel, mis kehtisid detsembris 2021). Alates 01.01.2022 ortoosidele enam paberretsepti kirjutada ei tohi. Ortooside jätkuva vajaduse korral tuleb inimesel pöörduda oma raviarsti (nt perearsti) poole. Kui inimese terviseseisund vastab hüvitamise tingimustele, saab arst välja kirjutada alates 01.01.2022 digitaalse meditsiiniseadme retsepti/kaardi.

Perearst võib retsepti kirjutada kõigi sotsiaalsüsteemist üle tulnud valdkondade (tallatoed, ortoosid, uriini eritumist suunavad abivahendid ja uriinikogujad) lõikes kõigile patsientidele (sh tavalapsed). Oluline on see, et arst veendub, et patsiendi terviseseisund vastab rakendustingimustele. Kui perearst näeb vajadust konsulteerida täiendavalt mõne valdkonna arstiga, siis saab arst kasutada e-konsultatsiooni võimalust või anda inimesele saatekirja eriarsti juurde.

Probleemid digiretseptiga. Kui arst ei näe meditsiiniseadme kaarti/retsepti välja kirjutades uusi meditsiiniseadme rühmi (nt Individuaalselt valmistatud ortooside varuosad) või ei leia lisandunud hüvitamise tingimusi, siis palume kontrollida, kas arsti töölaual on andmed uuendatud (seda aitab vajadusel teha raviasutuse enda IT-tugi) ning kui probleem püsib, siis palume pöörduda haigekassasse telefonil 606 0909 (haigekassa digioperaator, E-R 8-17.00) või info@haigekassa.ee

Riik panustab uuel aastal 3,8 miljonit eurot abivahendite kättesaadavuse parandamisse | Sotsiaalministeerium

Uuest aastast tõstetakse kõikide liikumist võimaldavate või soodustavate abivahendite ja nägemisabivahendite piirmäära 90 protsendini ning inimeste omaosaluseks jääb 10 protsenti piirhinnast. Riigiosaluse tõstmine aitab parandada abivahendeid vajavate inimeste elukvaliteeti ning annab neile võrdsemad võimalused osaleda nii ühiskondlikus kui ka haridus- ja tööelus.

Sotsiaalkaitseminister allkirjastas määruse, millega tõstetakse 2025. aastast mitmete abivahendite riigiosalust, tänu millele muutuvad abivahendid inimestele taskukohasemaks ja kättesaadavamaks.

“Muudatus tagab kõigile liikumis- ja nägemisabivahenditele ühtse soodustuse ja toetab seega inimeste toimetulekut võrdsetel alustel sõltumata sellest, millist abivahendit vajatakse. See on oluline muudatus, sest tagab inimestele vajaliku toe igapäevaelus hakkama saamiseks. Lisaks on muudatus mõeldud leevendama mootorsõidukimaksu mõju neile, kes on kõige haavatavamad ja vajavad igapäevaelus suuremat toetust,” ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Muudatus puudutab neid liikumis-, kuulmis- ja nägemisabivahendeid, mille piirmäär oli eelnevalt madalam kui 90 protsenti ja need on näiteks:

  • Erinevad kargud ja käimiskepid
  • Käimisraamid, rulaatorid, käimistoolid, käimislauad
  • Ortopeedilised jalatsid ja jalatsite kohandus
  • Autokohandused (mootori, käsipiduri või roolisüsteemi käsitlemiseks või ratastoolis istuva inimese sõidukisse või sealt välja tõstmiseks)
  • Invarollerid
  • Ratastoolide varuosad
  • Kommunikatsioonivõimendi ja erinevate kuulmisimplantaatide hooldusremont 
  • Suurendusklaasid, binoklid ja teleskoobid, suurendavad videosüsteemid
  • Tualetiabivahendid (tualetitoolid ja potikõrgendused)
  • Vanni- ja dušitoolid
  • Rinna-, juukse- ja silmaproteesid

Samuti tõstetakse pidamatustoodete  piirmäära varasema 40 protsendi asemel 50 protsendini, nende toodete alla kuuluvad näiteks  mähkmed ja sidemed.

Muudatusega panustatakse abivahendite kättesaadavuse parandamisse järgmisel aastal kokku 3,8 miljonit eurot eesmärgiga leevendada mootorsõidukimaksu mõju ja kaasajastada piirhindasid.

 

• Riste-Liis Leisi – ,,Sõja- ja katastroofimeditsiini taastusravi: traumaatilise näonärvi halvatuse taastusravi” 2023

• Marta Johanna Truumaa – ,,Neeruhaigete taastusravi” 2024

• Anna Celine Kraus ja Eliisa Täht – ,,Kroonilise valu ravi anestesioloogi ja taastusarsti käsitluses” 2025 (ühisring anestesioloogia- ja intensiivraviringiga)

• Mari-Liis Mets – ,,Rinnavähi taastusravi” 2025

Open Letter on the International Day of Persons with Disabilities: A Commitment to Collaborative Progress
December 3rd, 2025
1.0 Acknowledging Our Shared Purpose
On this International Day of Persons with Disabilities, the UEMS Section and Board of Physical and Rehabilitation Medicine join the global community not only in reflection but in a renewed commitment to action. This day serves as a critical reminder of our collective responsibility to advance the rights and well-being of all persons with disabilities. The core purpose of this letter is to affirm the indispensable partnership between scientific and medical societies like ours and the organisations of persons with disabilities—a partnership built on mutual respect, shared goals, and a unified vision for an inclusive future.
This collaboration is rooted in a fundamental shift in perspective that has reshaped our field: the evolution from viewing disability as a purely medical issue to understanding it as a matter of human rights. This conceptual leap has redefined our approach and serves as the foundation for all modern, effective collaboration.
2.0 The Evolving Paradigm: From a Medical Model to a Human Rights Framework
Understanding the historical shift in how disability is perceived is of strategic importance, as this conceptual evolution underpins every modern approach to rehabilitation and social inclusion. For decades, the “medical model” predominated, focusing on an individual’s impairment as a problem to be fixed. However, driven by the landmark UN Convention on the Rights of Persons with Disabilities, a profound transformation has occurred, moving us toward a “social model” grounded in human rights.
This modern framework redefines disability not as an inherent attribute of a person, but as the result of the interaction between a person with an impairment and the “attitudinal and environmental barriers” that hinder their full and effective participation in society on an equal basis with others. This changes everything.
This human rights-based approach moves the focus away from “fixing” an individual and toward the societal obligation to identify and remove these barriers. This framework encourages us to embrace the concept of “functional diversity,” recognizing that variations in human functioning are an ordinary and expected part of life, rather than a basis for social stigma. In doing so, it creates a natural and undeniable imperative for collaboration, as we must work directly with those who experience these barriers firsthand to dismantle them.
3.0 The Cornerstone of Progress: The Power of True Collaboration
Collaboration is not a courtesy; it is the fundamental and non-negotiable methodology for effective rehabilitation, advocacy, and social progress. Its strategic value lies in ensuring that our collective efforts produce outcomes that are not only clinically effective but also deeply relevant and meaningful to the individuals we serve.
The directive for this partnership is clear. We must acknowledge that persons with disabilities and their representative organizations are the “real competent” partners in this process. Their lived experience provides an irreplaceable expertise that must guide the development and implementation of any rehabilitation strategy or social policy. This principle is embedded in our professional ethos:
There can be no goal in rehabilitation without the perfection of the person.
This principle means that the individual’s own goals, wishes, and definition of a quality life are the ultimate measure of success, forming the very core of any therapeutic plan. This patient-centered philosophy transitions seamlessly from the ‘why’ of collaboration to the ‘how’ it is implemented through modern rehabilitation and habilitation services.
4.0 Our Commitment in Action: Redefining Rehabilitation and Habilitation
The principles of human rights and collaboration are put into practice through a modern, holistic understanding of rehabilitation and habilitation. These distinct but intertwined concepts are essential for empowering individuals to achieve their full potential.
• Rehabilitation focuses on helping individuals recover or improve functioning following an illness or injury.
• Habilitation focuses on helping individuals develop new skills and capabilities to improve function for daily living and participation.
The ultimate goal of these services extends far beyond mere physical recovery. We are committed to supporting broader, life-encompassing aims such as “independent living,” as enshrined in Article 19 of the UN Convention, as well as “employment,” and full “social inclusion,” all of which are supported by the rights to rehabilitation and habilitation outlined in Article 26. The objective is to help each person achieve the maximum possible autonomy, well-being, and quality of life. In this endeavor, assistive technology serves as an essential tool, providing critical support that can be the difference between dependence and independence, exclusion and participation. This comprehensive approach requires a united front and a forward-looking vision for what is possible.
5.0 A Call for Continued Partnership and a Shared Future
As we observe this important day, the UEMS Section and Board of Physical and Rehabilitation Medicine reaffirms its unwavering commitment to this collaborative model. We pledge to continue working in close consultation with persons with disabilities and their organizations, ensuring their voices are central to our research, training, and practice.
We must collectively reinforce the understanding that building an accessible and equitable society is not a cost but a vital investment in our shared humanity. As evidence clearly shows, “inclusion is cost less than exclusion.”
By strengthening our partnership, we can build a future where the principles of dignity, autonomy, and equality are a reality for all. We stand committed to achieving a society where, as the Sustainable Development Goals advocate, “no one [is] left behind.”

Mauro Zampolini
Aydan Oral